Tasuta tehisintellekti konsultatsioon
Iga kuu pakume väja mõned tasuta tehisintellekti konsultatsioonid. Saad teada, kuidas AI abil oma meeskonna produktiivsust kasvatada. Vaatame koos üle, kuidas tehisintellekt aitab korduvate tegevustega kiiremini ja odavamalt hakkama saada. Tehisinetllekti abil vähendad kulusid ja hoiad kokku tööaega, parandades samal ajal töö kvaliteeti. Pane end kirja ja vaatame, kuidas tehisintellekt sinu valdkonnas tulemusi toob.Vaata lähemalt...
AI aitab suurendada produktiivsust ja töötajate rahulolu
Autentset suhtlemist ja otsekontakte inimestega ei saa sisse osta. Selleks, et muuta ettevõtte nägu inimlikumaks, tuleb muuta põhimõtteid, kuidas välismaailmaga suheldakse. Inimestevaheline suhtlus on nüüd kanal. Selles kanalis liikuv info jääb alles ja on kaaslaste silmis erakordselt usaldusvärne.
Tallinna Konverentside korraldatud seminaril tekkis mul Peeter Marvetiga arutledes selline mõte, et sotsiaalset meediat ei saa „osta“. Enamus keskmisi ja suuri ettevõtteid on harjunud kõrvaltegevused sisse ostma. Hea näide selles osas on reklaam. Ettevõtte loob toote või teenuse. Ta arvestab välja turusegmendi, hinnatasemed ja muu vajaliku. Nüüd on vaja vaid teadmine uuest lahedast asjast tarbijani viia ja raha voolab sisse.
Kuidas sõnum tarbijani jõuab? Selleks on spetsialistid, kes asuvad väljaspool ettevõtet. Reklaamiagentuur, meediavahendus, avalikud suhted. Ettevõtte koostab ülevaate, mida ja kellele ta müüa tahab ning välised spetsialistid pakendavad selle ilusasse läikivasse kesta ning viivad tarbijani. Tarbija vaatab, et oh ahh… nii kuul ja raha voolab sisse.
Elu tundub päris hea olevat. Siiski… kohati on ette tulnud, et raha ei voola sisse piisavalt palju või jääb üldse tulemata Nii vaatab edumeelne turundaja uute kanalite suunas ja üritab neid kasutusele võtta. Ta pöördub oma heade partnerite poole. Reklaamiagentuur, meediavahendus, avalikud suhted… aga rahaga on kehvasti, see ei kipu kuidagi sisse voolama. Mõnikord, kui reklaamiagentuur või suhtekorraldaja üritab ettevõtte eest autentselt suhelda, võib isegi valusalt vastu näppe saada.
Milles probleem? Minu arust on põhjus järgmine, sotsiaalne meedia tähendab seda, et inimesed suhtlevad inimestega ja sotsmeedia eduka tegevuse aluseks olevat entusiasmi ning usutavat tooni on peaaegu võimatu sisse osta.
Muutuma peab ettevõtte ise ja lähenemine kommunikatsioonile. Kui firma tuhandest töötajast on ainult paarikümnel lubatud avalikult suud paotada ja sedagi läbi karmi tsensuuri ei ole just lootust, et sõbralikud tarbijad tunnesksid sooja kontakti ettevõttega. Vaenulikul poolel annab selline läikivast plastmasist kest hea võimaluse anonüümset ettevõtet tümitada. Ettevõtte ei saa ka midagi selle vastu teha, sest keegi ei usu nende anonüümset turundusloba.
Internet on muutnud inimestevahelise suhtluse reaalseks meediakanaliks. See on kõige usaldusvärsem kanal. Sellesse kanalisse ei saa reklaami osta. Tuleb välja mõelda meetodid, kuidas selles kanalis kohal olla, millist strateegiat ja vahendeid kasutada, aga kohalolekut ei ole võimalik osta.
Edu inimestevahelises suhtluses tuleb, organisatsiooni avatusest ja kultuurist. Ehhh… see viimane lause on nii pimestavalt ilmselge, et lausa naljakas on seda kirja panna. Esialgu oligi „Edu inimestevahelises suhtluses internetis tuleb….“, aga siis ma võtsi ebaolulise maha ja järgi jäi:
Edu inimestevahelises suhtluses tuleb, organisatsiooni avatusest ja kultuurist.
Ma usun, et otsene suhtlus on suund kuhu turundus, efektiivsuse otsingutel, liigub ja need, kes seda trendi ignoreerivad, ei saa nii häid tulemusi kui võiks. Suhtle inimesega nagu võrdsega ja ära ürita mingit trikki teha.
Muideks, jäi just readeris silma ka teine sotsiaalse meedia pihta käiv artikkel “Users want to communicate with each other, not necessarily with brands.” https://www.emarketer.com/Article.aspx?id=1006775 (via Steve Rubel).
Ehk et lisaks mitte-outsource’imisele on veel see küssa, et neis keskkondades ei taha kasutajad turundust vaid midagi, millest neile reaalselt kasu oleks. Nõuannet, kasutajatuge… (millega me jõuame tagasi algusesse, ehk cluetraini ja Philip Greenspuni kümne-aasta-tagune võrdluseni gm.com turundusveebist ja Mercki “haiguste ravist” ehk https://www.merck.com/mmpe/index.html)
Jään veidi eriarvamusele. Vaadates mõnesid reklaamikampaaniaid, kasvõi prindis, tahaks ka väita, et näiteks reklaami ei saa sisse osta, et kuvand peab tulema firma seest ning kui seda ei ole, siis ei ole midagi teha. Tegelikult on küll. Sama moodi inimestega suhtlemist saab konsultant müüa, tunnihinna alusel ning mõõdetavate tulemustega. Üks suhtekorraldus kõik, internetis ehk veidi teised reeglid. Ma isegi ei tooks vahet sisse tavalise meedia ja “internetiseadustega” vaid lihtsalt ajad on muutunud. On eelmise sajandi kommunikatsioon, on selle sajandi oma ja on meetodid mille hülgad, kuna need on nii 2007.
Olen nõus, et sotsiaalset meediat (või siis kaasaegset kommunikatsiooni) ei ole eriti kuskilt sisse osta, ka spetsialistid kipuvad rohkm katsetama, kui 100% kindlat nõu andma. Ses mõttes näed internetis väga lolle kampaaniaid palju rohkem kui näiteks teles, kuna tele alal on kibedad käpad kogemusi omandanud väga kaua. Siiski näed internetis ka selliseid kampaaniaid mida teles ei ole, mis hinge värisema panevad ning saad aru, et tulevik on käes.
Ma kipun arvama, et suhtekorraldaja ei saa suhelda näiteks tootearenduse teemal loomuliku tooniga, sest ta pole arendaja ja ei tea millest räägib.
Sellega olen siiski nõus, et sotsiaalset meediat saab konsultandina müüa, aga see on ettevõtte suunamine, mitte ära tegemine. Change agent ses mõttes.
100% kindlat nõu ei ole olemas :) Kui üritad teha ainult kontrollitud ja toimivaid asju, siis lähevad teised sust mööda. Uuendused ja kindlapeale minek ei ole enamasti korraga saavutatavad.
Lisan praktiseeriva suhtekorraldaja vaatenurgast natuke juurde.
Suhtekorraldus heas mõttes on juhtimise tööriist või abivehend (kuidas soovid nimetada) ja tähendab justnimelt seda, et sõnumid peavad olema kooskõlas ettevõtte üldise suhtlemisega, üldise imagoga. Ei saa jätkusuutlikult muuta imagot, kui teod lähevad sõnadest lahku.
Meenub hea näide DaimlerChryslerist, kus kogu Euroopa suhtekorraldajad pidid promoma ühte automudelit. See õnnestus üsna halvasti, sest konkreetne mudel oli tõesti kehv. Nii saatsimegi USA-sse selgituse, mis on meie meelest autol viga, miks me ei saa seda heana näidata ja -voila!- viidigi sisse muudatused ja toodi enneaegselt turule mudeliuuendus.
Suhtekorralduslikust aspektist vaadates ma ei näe vahet, kas kasutatakse traditsioonilist meediat või uut, sotsiaalset meediat. Valetada ei saa kummalgi juhul. Kui ettevõtet juhivad pikas perspektiivis mõtlevad inimesed, siis teha korrektiive nii toodetes, teenustes kui juhtimises, et imago vastaks ootustele.
See võib küll kõlada natuke naiivselt, aga olen vastutustundlike juhtidega kokku puutunud ja tean, et nad on tõesti olemas.
Eetiline ja jätkusuutlik PR on sama olenemata meediumist, mis seda vahendab.
Minu arust on olemas autentne suhtlus, mis ei läbi filtreid ja siis see, mida ehitatakse kunstlikult, et endale kontrolli illusioon luua :) See teine on tänapäeval valdav, aga ma siiralt loodan, et päris suhtlus võidutseb tänu e-st tulevale võimendusele.
See kontrollitav suhtlus ei pruugi olla teadlikult ebaaus, aga plaan on ikkagi midagi “pähe määrida”. Tegelikult olen ma natuke skiso. Priit 1.0 minus räägib, et nii ju peabki ja kommunikatsiooni eesmärk on lõppkokkuvõttes ikkagi papp kätte saada. Priit 2.0 aga teab, et inimestevaheline suhtlus peab olema võrdne ja ilma tagamõtteta. Üldine imago tekib kõigi sõnumite summana ja see sisaldab ka negatiivset infot. “sõnumid peavad olema kooskõlas ettevõtte üldise suhtlemisega”, aga tähendab seda, et osa sõnumitest üritatakse ära peita ja see on tegelikult ju valetamine.
@henrik – Mina tahaks väga näha, kuidas keegi suudab sinult osta minuga suhtlemist tunnihinna alusel ja mõõdetavate tulemustega :) jahloomulikult võib korraldada üritusi nagu IBMi suvegrill kuhu kõik kohale tulevad ja pärast firmat positiivselt meenutavad – sest õlu oli külm ja liha hea ning loodud keskkonnas sai kokku saadud hulga vanade tuttavatega keda muidu ei kohta (tõsi, musa võiks olla vaiksem ja need korporatiivsed meelelahutused võiks päris ära jätta). Aga me lobisesime seal peaasjalikult omavahel. Ma ei kujuta hästi ette, kuhu selles mudelis suhtekorraldaja mahuks.
@jaan – aga äkki oleks pikas perspektiivis mõtleva juhi seisukohalt parem, kui suhtekorralduse asemel hoopis lgp insenertehniline kaader tegeleks sellega et jälgiks & osaleks kommunikatsioonis, saaks mudeli esimese matsuga mõistlikuks?
mis muideks ei tähenda – kui nüüd keegi Priidust äkki valesti aru sai – et kommunikatsioonialast välisabi vaja poleks. ikka on, ainult et mitte suhtlemise läbiviimiseks (olgu siis tunnihinnaga või tulemustasuna) vaid selleks, et õpetada sisulist matsu jagavaid tegelasi suhtlema ning aidata neil leida efektiivseid tööriistu
Lugesin just sellist asja https://www.yovia.com/Obamanomics.pdf Seal lõpus oli küsimus: “am I willing to let my consumers and my customers become my channel?” Is my brand, product or service good enough to survive and flourish in a democratic marketplace?
Ma kindlasti ei arva, et Obama üks-nulli ei teinud, aga tema kaks-null oli avatud ja suurepäraselt läbiviidud. Siiski võitis Obama natuke kaks-null McCaini valdavalt üks-null lähenemise.
PS tean jah, et faktoreid on oluliselt rohkem kui 1.0 vs 2.0
Pets, see just ongi hea suhtekorralduse eesmärk – viia proffide sõnumid arusaadavalt auditooriumini. Muidugi võiks panna insenerid otse kommunikeerima, aga see ei jätaks väga head muljet kas või seepärast, et neil napib sageli nii suhtlemis- kui kirjaoskust. Ja aega. Neil lihtsalt pole aega ega viitsimist selgitada “lollidele inimestele”, kuidas ja miks mõni asi töötab.
Seega on Sinu pakutud mudel küll teoorias tore, aga praktikas ei tööta hästi.
IBMi griilist – see on ühtviisi meelestatud seltskonna loomine ja hoidmine. Kasu, nagu sa tead, on sellest küll ja veel. Kuigi, tõepoolest, järgmisel hetkel ei torma keegi IBMi tooteid ostma :)
“Tere kasutaja. Meie oleme selle firma X insenerid, meil on savi mida sa arvad ja me teeme, mida tahame. Lollidega me ei suhtle. Aga ära põe, loll kasutaja, me palkasime suhtekorraldaja, kes sulle kõik selle ilusaks valetab ja ütleb, et me hoolime.”
Sellistele ettevõtetele on vaja teenust, aga need kes siiski ise kasutajatest hoolivad omavad mõningaid eeliseid. Ja kogu mu esmase jutu iva on ju selles ettevõttes peab tekkima soov olla “hea”.
Edu inimestevahelises suhtluses tuleb, organisatsiooni avatusest ja kultuurist. Lisan siia, et organisatsioon koosneb inimestest. Kui inimesed ei hooli siis on suhtekorraldus valetamine.
Kirja vead ei loe. Tahtmine aga küll.
Olen nõus, et kui on soov olla hea, siis on juba esimene samm astutud.
Ja olen ka täiesti nõus, et organisatsioonid koosnevad inimestest. Kui need inimesed ei hooli, siis ei ole suhtekorraldus automaatselt valetamine. Siis on tegemist hoolimatusega.
Kirjavead ja oskamatus suhelda loevad aga küll, sest suhtlus- ja kirjavigade tõttu võib mõte kaduma minna. Ja pahatihti lähebki.
Ma tean mitmeid firmasid, kes on head, kuid ei oska suhelda. Veelgi enam – nad on püüdnud suhelda, vastu nina saanud ning nüüd kardavad suhelda. Ja nii peabki turundaja ette näitama, suhtlema nende eest, asja vaikselt üle andes. Mul on kliente, kelle e-maile ma peaaegu onlines kirjutan (nemad mulle, mina neile, nemad edasi), kelle blogisid toimetan ja kõnesid üle vaatan. Uued tehnoloogilised lahendused annavad selleks palju suuremad võimalused kui vanasti olemas olid. Ühte oma aktiivset klienti kohtasin viimati füüsiliselt vist suve algul. Niiet @ Pets – tegelikult sa ei tea, kas selle posti on kirjutanud keegi mulle raha eest või olengi see mina.
Ahjaa… veel meenus – algaval valimisteaastal saab seda suhtlust, kus tegelikult ostetakse teenus sisse olema VÄGA palju. Täna pannakse kokku terveid meeskondi, kelle ülesanded ei ole mitte ainult blogide kirjutamine vaid ka kommentaariumites domineerimine, kõlakate lahti laskmine foorumites, operativne vihkamissaitide tegemine ning muidugi allirjade kogumiste organiserimine. Juba täna ehitatakse üles võrgustikke läbi mille otse suhelda suurte massidega, Facebook saab olema samuti tugev tööriist.
Need, kes seda teenust sisse ei osta ei tee seda vaid selle pärast, et nende teenuste pakkujaid on turul niivõrd vähe ja lihtsam on selline meeskond ise kokku panna. Pealegi on sisseostmisel hind päris krõbe.
@Henrik (võikesiganes) – no siis ma teen ju mõistlikult, kui oma e- ja meediategevuse kokku tõmban, ees ootavad paar täiesti mõttetut aastat mil on vaimsele tervisele oluliselt kasulikum õppida hekki pügama või aretada triibulisi lilleherneid. Paraku puuduvad meil seltskonnad nagu Sunlight foundation ja Change Congress ehk tehnoloogiamaailmast korjatakse üles tööriistad, nende rakendamise kultuurini pole meie elujärg aga paraku jõudnud. Delfi fenomen all over again…
Ja mis puutub neisse toodetud vastustesse… siis ausalt öeldes pole ma tõesti juba ammu kusagilt mõtestatud vastuseid saanud. Mis annab kah hea põhjuse lõpetamiseks. Palju sa ikka toodetele, protsessidele ja outsourcingule tähelepanu viitsid pöörata :)
Me kõik teame, milline on praegune pilt. Kontrollitud, tsenseeritud ja steriilne suhtlus liigub ettevõtetest tarbijani ja imestatakse, miks see nii ebaefektiivne on.
Ma olen nõus et, turundaja/konsultant võib õpetada ettevõtte töötajaid, kuidas suhelda, aga tõeliselt autentset suhtlust ei ole võimalik välja kanda nii, et turundaja räägib ettevõtte eest. Kahtlemata saab seda teha, aga need, kes ise teevad, suudavad seda efektiivsemalt ja paremini teha.
Samas tuleb silmas pidada ka seda, et tulemused on seoses pingutusega. Praegu on ettevõttepoolne pingutus outsourcitud reklaamiagentuurile, suhtekorraldajale, meediaagentuurile.
Minu usun, et võttes osa sellest eelarvest ja kasutades seda ettevõttes suhtluse soodustamiseks annab paremaid tulemusi, kui see raha telesse taguda. Osa sellest rahast läheks inimeste koolitamiseks, et nad teaksid mida ja kuidas teha, aga enamus oleks siiski palga/motivatsiooni osa.
Tegin sellise arvutuse, et kui me võtame näiteks suurte tegijate (kümned miljonid kroonid) eelarvest 5-10% ja suunaksime selle sotsiaalse meedia arendamisse, siis oleks see raha number kuskil poolest pooleteist miljonini. Selle raha eest võime võtta tööle mitu inimest, kelle peamiseks tegevuseks oleks suhtlemine internetis, kasutajatega otse suhtlemine ja fännide loomine.
Suurte tegijate puhul paartuhat tundi ressurssi aastas leida ei ole mingi probleem. Ma usun, et selline reklaamieelarve jaotamine on oluliselt efektiivsem sellest, mida praegu tehakse. Pealegi pole ka massimeediast puudu jääv 5-10% mingi tohutu löök.
Probleem on muidugi selles, et tehakse seda mida on alati tehtud, sest siis on töökoha säilimine kindel. Isegi siis, kui teatekse, ettegelikult see ju eriti ei tööta.
5-10% turunduseelarvest peaks olema innovatsioonile ja katsetamisele, sest kui seda ei ole, saab teha ainult järele proovitud ja tuntud asju ning siis oled igavest sabassörkija.
Ehkki mulle meeldiks hirmsasti, kui sotsiaalset meediat ei saaks “osta”, kardan, et tegu võib olla idealistliku lähenemisega. Internet on meediaruum, ise- ja veidi teistsuguste reeglitega (või nende puudumisega, oleneb vaatenurgast), ent seal kolab ringi igasuguseid tegelasi. Nagu teles (kus kõik ei ole “pähe määrimine”) või ajalehed (sama värk). Või kusiganes meedias.
Mulle tundub, et sotsiaalset suhtlust veebis on samamoodi võimalik osta, nagu mistahes teenust. USAs on 12% blosfäärist firmablogid (technoratis mõõdetud). Sotsiaalne meedia, inimeselt inimesele jne, tjah… Seal on ka pagana palju igatmasti konsultante, kes teevad a) nagu Peeter viitas, õpetavad suhtlema ja blogima jne ning b) täidavad firma tellimust ja tekitavad “mullikesi”
Päris loogiline on Priidu argument, et sedalaadi sotsiaalne meedia on efektiivsem ja ka Eestis juba mõned firmad panustavad sellele. Olen kuulnud ka paarist suurest, kes lähiajal firmablogide ja muu sotsiaalse meedia juurde kuuluva kraamiga veebiavarustesse sukelduvad. On vaid aja küsimus, pakun, et ka meil tekitavad inimesed, kes hakkavad pakkuma firmadele teenust “blogimine” (kui mitte Henrik juba seda ei tee :-))
Mis puudutab kohaloleku ostmist, siis.. ühtteist on ikka võimalil. Blog.tr.ee-sse on võimalik osta enda postitusele parem koht, mida ka agaralt kasutatakse.
selline lugu web 2.0-s marketeerimisest ka, allikas WSJ.
https://online.wsj.com/article/SB122884677205091919.html?mod=dist_smartbrief
ja siis veel katsetest 2.0 reklaamida, üks katsetajatest Procter & Gamble
https://www.nytimes.com/2008/12/14/business/media/14digi.html?_r=2&ref=technology
kui juba lingiheiteks läks, siis eilsest üks selline: https://strange.corante.com/2008/12/15/20-signs-you-dont-want-that-internal-social-media-project (selle algusest üks link ka edasi)
Kui turundaja/PR räägiks sotsiaalses meedias ettevõtte eest, tekitaks see puhvri, mis ei ole jätkusuutlik. Kui sellele lisada veel kooskõlastused juriidilisesosakonnas ja brändbuukiga, siis ei pruugi selline konstruktsioon just raketina inimeste teadvusse tungida.
Ka kulu on liiga suur. Liiga palju raha/aeg oleks neile vaja matta puhvrisse ja sellega kaoks efektiivsus. Lisaks on veel oht, et inimesed avastavad, et nad ei räägi ettevõttega, vaid turundusdroididega ning solvuvad selle peale.
Kunagi JMO ( https://jaanomartin.blogspot.com/ ) mainis, et kui üritad, veebis raha eest lainetust tekitada, siis see läheb nii kalliks, et tõenäoliselt ei tasu see tegevus end ära.